Pesapall on väga vana mäng, mida harrastakse kõikides maailmajagudes.

Kui kogu maailm mängib seda mängu ühte moodi, siis soomlased on välja mõelnud  variandi, mille reeglid ja mänguväljak on täiesti erinevad originaalist. Minu eesmärk on tutvustada pesapalli lihtsamat varianti, mis põhineb ameerika pesapallil võimalusega kasutada soomlaste mänguelemente.

Pesapall erineb meile tuntud sportmängudest selle poolest, et ta ei ole nn. koormusmäng. Seda mängu mängitakse rahulikus tempos ja ta ei esita mängijate kehalistele võimetele suuri nõudeid. Koos saavad mängida nii poisid kui tüdrukud, nii pikad kui lühikesed, nii saledad kui ka kehakamad. Et seda mängu nautida ,on vaja osavust ning taiplikkust ja head meeskondlikku koostööd.

Selleks et pesapalli mängida, ei ole vaja palju vahendeid: üks lapike enam-vähem siledat maad, väike pall, neli pesa ja kurikas, millega palli lüüakse. Kõige lihtsamate löögivahenditena võib algajate mängus kasutada ka tennisereketit või kätt. Kõige sobivam on algajatele pehme kattega kurikas, mida spordivahendite müüjad ka pakuvad. Pehme  kurikas aitab vältida võimalikke vigastusi, mis võivad tekkida kurika tahtmatust viskamisest pärast lööki. Pall peaks olema tennisepallist natuke suurem kummipall, mida on mugav püüda ja visata. (Päris pesapallis kasutatakse palle, mis on kõvad nagu kivi ja püütakse neid spetsiaalsete kinnastega.)
Pesapalliväljak on ruudukujuline ning pesad asetsevad väljaku nurkades. Pesade vahe on algajatele 15-16 m. Mänguoskuste arenedes saab pesade vahet suurendada. Pesad on 42- sentimeetrise küljepikkusega ruudukujulised pehmest materjalist alused, mille peale mängijad jooksevad. Mängu alustatakse ühest nurgapesast, mida nimetatakse kodupesaks, ning sealt joostakse edasi kellaosuti vastassuunas esimesse pessa, sealt edasi teise, kolmandasse ja lõpuks kodupessa tagasi.

Mängureeglid:

Pesapalli mängivad kaks võistkonda, millest üks on ründav(lööb palli ja jookseb) ning teine kaitsev(püüab palli ning üritab jooksjaid „surmata“). Punkte saab ainult see võistkond, kes lööb ja jookseb. Kaitsva võistkonna eesmärk on jooksvaid mängijaid „surmata“ ning kui nad on seda kolm korda teinud, siis saavad ise lööma. Kui mõlemad võistkonnad on ühe korra löönud, ongi esimene voor mängitud. Mängu alguses loositakse valikuõigus: kas minnakse väljakule või asutakse lööma.

•    Ründajate ehk lööjate tegevuse kirjeldus.
Löögijärjekord loositakse mängu alguses ja seda ei muudeta mängu käigus. Kui löömine jääb pooleli ühes voorus, siis jätkatakse järgmises voorus sama koha pealt. Lööja seisab kodupesa kõrval ja püüab vastaste söötja poolt visatud palli lüüa väljakule ning joosta pesad läbi kindlas järjekorras. Pärast määrustepärast lööki(pall jääb väljaku piiridesse või puudutab väljakumängija õhust palli) joostakse esimesse pessa, sealt teise ja kolmandasse ning siis tagasi kodupessa. Kui mängija jõuab kodupessa, saab võistkond ühe punkti. Väga hea löögi puhul võib lööja joosta läbi kõik pesad ja jõuda koju tagasi. Kuna väljakumängijad üritavad jooksjat takistada, siis tavaliselt jõuab lööja nii kaugele, kui see ohutult on võimalik. Siis jääb ta pesa peale ootama järgmist lööki, millega edasi jõuda. Kahte mängijat ei tohi ühe pesa peal olla. Kui see nii juhtub, siis see mängija, kes ei jooksnud pesast ära, saab “surma”.Lööjal on kolm löögikatset. Kui ta lööb kolm korda pallist mööda, siis on ta “surnud”. Määrustepärase löögi järel peab ta jooksma esimesse pessa.

Löök on õige siis, kui pall lendab väljakupiiride sisse. Kui pall puudutab väljakut  ja siis läheb välja, saab lööja uue löögi. Kui lööja kolmas ehk viimane löök läheb väljakult välja, siis saab ta uue katse. Juhul kui väljakumängija püüab löödud palli õhust kinni, on lööja kohe “surnud” ja kui pesades olnud mängijad jooksid edasi, peavad nad tulema tagasi pesadesse, kus nad eelnevalt olid. Lööjate jaoks on ohutu ala väljakul ainult pesa. Kui nad on väljaspool pesa, siis on neid kerge “surmata”. Pesadel olijad võivad jooksma  hakata löögi momendil(noorte variant). Suurte mängus võib „varastada“, ehk siis pesast välja tulla eesmärgiga järgmisele pesale lähemale liikuda ja oma jooksuaega lühendada. Seejuures on aga oht, et väljakumängijad sind palliga puudutavad ja surmavad. Väljakul puudub tagumine piir, nii et lüüa võib nii kaugele kui suudetakse. Küljepiir on mõtteline joon kodupesast esimese pesani ja edasi ning kolmanda pesani ja edasi.  “Surnud” mängija läheb löögijärjekorda oma koha peale ning jätkab mängu.

•      Kaitsjate ehk väljakumängijate tegevus.
Söötja viskab palli lööjale ning väljakumängijad üritavad löödud palli kiiresti püüda ning jooksjat “surmata”. Kaitsemängijad püüavad katta väljakut nii, et löödud pallid kiiresti kinni püüda. Iga pesa lähedal on kindlasti üks mängija, keda nimetatakse pesavalvuriks. Kui pesavalvur on saanud palli, üritab ta puudutada pesa enne, kui sinna jõuab jooksja, või puudutada palliga jooksjat. Juhul kui jooksja ja väljakumängija puudutavad pesa korraga, antakse eelis jooksjale. Loomulikult võivad sama asja teha ka kõik ülejäänud mängijad, kes püüavad palli pesa lähedalt. Jooksjad peavad liikuma järgmisse pessa otse, nad ei tohi teha palliga puudutamise vältimiseks jänesehaake. Kui väljakumängija püüab palli õhust (olenemata piiridest), siis on lööja kohe “surnud”. Ja kui väljakumängijad on “surmanud” kolm vastast, siis vahetavad nad lööjatega kohad ja lähevad ise lööma.

•       Söötja seisab väljakul kodupesast 10-12 m(laste variant)- 17m(täiskasvanud) kaugusel teise pesa ja kodupesa ühendaval tinglikul joonel. Väljakule võib teha sinna väikse märgi, et söötjal lihtsam oleks. Söödukoht võib olla lähemal(nõrgemad mängijad) või kaugemal (tugevad mängijad). Söötja viskab palli kodupesa kohale, kust lööja üritab seda tabada. Õige söödu puhul peab pall lendama õhust üle pesa  mitte madalamalt kui lööja põlv ja mitte kõrgemalt kui lööja küünarnukk löögiasendis.  Kui söötja neid tingimusi ei täida, siis lööja ei pea valet söötu lööma. Kui aga söötja teeb õige söödu ja lööja ei löönud seda, siis loetakse see löödud löögiks.

OHUTUSNÕUDED

Lööja ei tohi kurikat pärast lööki enne maha visata, kui löögihoog on peatatud.Kõige ohtlikum on pesapallis pärast lööki lööja selja taha lennanud  kurikas.

• Pesavalvur ei tohi seista pesa peal nii, et sinna ei mahu jooksja. Pool pesa peab alati olema jooksja jaoks vaba.

Pesapallivõistkonnas on 9 mängijat. Kui on vähem mängijaid ja nõrgad lööjad, siis võib ka teha väiksema väljaku. Kui te ei mängi pesapalli tõsise spordina, siis te võite ka reegleid ise kohandada. Kui mängus tuleb ette situatsioone, mida te siit lühikesest variandist ei leia, siis tehke see reegel ise ning püüdke sõbralikult lahendada kõik probleemid.


Jaanus Väljamäe
Eesti Pesapalli ja Softpalli Liit